Never know how much I love you, never know how much I care
When you put your arms around me, I get a fever that's so hard to bear
You give me fever - when you kiss me, fever when you hold me tight
Fever - in the the morning, fever all through the night.
Sun lights up the daytime, moon lights up the night
I light up when you call my name, and you know I'm gonna treat you right
You give me fever - when you kiss me, fever when you hold me tight
Fever - in the the morning, fever all through the night.

Everybody's got the fever, that is something you all know
Fever isn't such a new thing, fever started long ago.
Romeo loved Juliet, Juliet she felt the same
When he put his arms around her, he said "Julie baby you're my flame"
Thou givest fever, when we kisseth, fever with thy flaming youth
Fever - I'm afire, fever yea I burn forsooth.
Captain Smith and Pocahontas had a very mad affair
When her Daddy tried to kill him, she said "Daddy-O don't you dare"
Give me fever - with his kisses, fever when he holds me tight
Fever - I'm his Missus, Oh daddy won't you treat him right.

Now you've listened to my story, here's the point I have made:
Chicks were born to give you fever, be it Fahrenheit or Centigrade
They give you fever - when you kiss them, fever if you live and learn
Fever - till you sizzle, what a lovely way to burn.
What a lovely way to burn.
What a lovely way to burn.

Just nii see ongi,

http://www.youtube.com/watch?v=exk5Ute0M4Q

..aga miks ma ei peaks tahtma lahkuda, kui see riik ei ole mitte midagi teinud minu heaks?

Tõesti, miks mitte? See riik veab alt, jutnagu mu telefon, ja mida minu arvamus loeb??

kui telefon veab alt.. jälle

19.01.2011

Tänapäeva maailm

Kas keegi suudaks elada ilma mobiiltelefonita? Ma kahtlen, see on miski, mille külge me oleme justkui aheldatud, kes vähem, kes rohkem.. ja milline paanika saabub, kui see saab tühjaks, või sootuks katki läheb! justnimelt, täna.. Jälle.. juhtus see, et telefon vedas mind alt, juba mitmendat korda otsustab ta mitte heliseda ja nüüd ta ei helisegi enam, ka äratus ja kõik käib sinna hulka! Seega algas mu hommik jällegi lõbusalt, ehmatusega üles ärgates, et mis toimub, kell oli üle poole kümne saamas, mu telefon näitas 2 vastamata kõne, mu kaastöötajalt ja ma olin ülitige, küsisin oma elukaaslaselt, jah sellelt samalt, kes on mu endine elukaaslane, et kas ta mu äratust kuulis, ka tema ei kuulnud, mul ei olnud rohkem aega oma pead vaevata sellega, seega ma tellisin kiirelt takso ja kihutasin tööle. Päeva jooksul selgus, et mu telefon ei helisegi, ei kõnede, ega äratuse puhul. Milline rõõm, mu päev algas jälle suurepäraselt!! kurat, see telefon maksab mulle varsti mu töökoha niimoodi!!! See ei ole mitte esimene kord, ja no näete, küll me oleme abitud ilma mobiiltelefonita! Ei tasu mainida oma tööpäevastki, ei mitte et ma oleksin pessimist, absoluutselt mitte, aga seal kontoris on harva ühtegi rahulikku päeva, kus keegi minu kallal ei võtaks, seda enam, et ma JÄLLE hilinesin, kurat! Ja siis..

ma ei mõista, miks on inimesed nii laisad, ma ei suuda seda taluda, et ma pean n-ö koju tulles nägema hunnikute viisi pesemata nõusid, kõik asjad on laiali, nagu ikka, külmkapp tühi, justkui klipp mingist odavast reklaamist, aga goddamit!! mis on selle tasu, et ma rabelen ja rabelen, kui pean selliste nõmedustega vastamisi olema!? võiks siis vähemalt tulla see päev, ja parem oleks, et ruttu, kui mu vaev ka kord tasutakse.. muidugi siinkohal võikski spekuleerima jääda elu mõtestatuse üle, sest eks mõtestatud elu teatavasti ongi elu mõte, kuid siinkohal, mis siis on selleks mõtestatuseks elus ? Olla kontorirott E-R ja elada päevast-päeva ühte ja sama elu läbi?! wow, see tõepoolest pingestab mind üles :) ..kuid siiski, samas olen ma ikka päris rahul, selle üürikese aja jooksul olen ma nii mõndagi korda saatnud, mida mõned ei saada korda oma terve elu üle, on olnud nii kohutavalt piinlikke, valusaid ja raskeid hetki, kuid kogu see naer, mu sõbrad(kelle ma kahjuks olen viimasel ajal unarusse jätnud) armumised, armastused, elupõletushetked ( mida ka ei ole vähe olnud) - kõik see kaalub selle üle. Noh, olen päris rahul, aga eks viriseda saab alati. Võib-olla see viimase aja kiirus, pimedus, pingestatud ja vastikult hall olek -võib-olla kõik see ajab mind marru, stressi ja hulluks ja paned virisema.

Eks lõppkokkuvõttes on ikka nii, et kõik saab korda. Näete, ei olegi pessimist! :)

kuigi ei tasu absoluutselt mainida (ma siiski korraks peatun sellel teemal ) milline on kogu see Eesti kliima, eestlased (kuigi nad võivad sellised olla ka sellest kliimast, aga seda me kunagi ei tea) Eesti poliitika ja vastuvõetavad uued seadused, mis on riigile kasulikud, ehk rahvale halvad.. Milline iroonia, kogu Eesti on üks suur iroonia!! Ja siis kõik imestavad, et miks meie, noored, küll mujale tahavad kolida.. Aga mis siin imestada?! Damn, mis siis meid siin hoidma peaks?! Riik ei taha haritud noori inimesi, ehk üritab üliõpilaste elu põrguks teha kõikide oma vahvate uuendustega jne.. Fakk, ma ei viitsi sellest üldse rääkida.. Proosit Eesti riigile oma väiksuses, väikluses koos Euroga!

Cheers!

*Minu arvamus kõigest!*

Pole küll üldsegi seda masti muusika austaja, aga hakkas meeldima! kuulates neid sõnu, on nagu flashback oma elule. Ja kuigi ma nii väga ootan hoopis seda sõrmust, mis elu kindlamaks ja rahulikumaks muudaks, seda sõrmust jäängi vist aegade lõpuni ootama...

Milline iroonia ja kui vanamoeline, kuid siiski, ma ootan ja loodan, et kunagi see tuleb!

http://www.youtube.com/watch?v=uelHwf8o7_U&feature=related

Tegelikult olen positiivne, aga see 13 ajendas mind selleks kõigeks..

..täna oli see päev (13.01.11) kui mõtteid sai liiga palju

ma ärkasin.. ja tundsin juba siis, et midagi läheb viltu.. ausaltöeldes, ma ei mäletagi, millal mul viimati nii halb tuju on olnud.. eks muidugi kõik algas ka sellest, et ma sain magada 4 tundi, sest mu kallis elukaaslane ajab mu elu hulluks, ma tunnen end nagu tühjaks pigistatud sidrun, kõik need pisarad ja valu- kas see on seda väärt?

hommikul ärkasin vaevaliselt, õigemini mind ajas üles tema, tulles peolt, et ma talle ukse lahti teen, kuna ma ´´unustasin´´ selle võtme sinna ukse ette.. kell oligi siis juba nii palju, et mu äratus helises, üks järgmine päev kontoris olla.. milline rõõm, eriti kuna seal kõik nii sõbralikud ja mitte üldse üleolevad on.. tema läks magama, et üks järjekordne päev seljataha saada..

Nojah- milline elu..

Niisiis , haarasin oma ipodi arvuti küljest, jõin kiire kohvi ja hakkasin tööle minema.. kõigepealt läksin bussi peale, kust ma pidin maha tulema, läks meelest, oih.. nojah, ja niiviisi, et ma jäin bussi ukse vahele, oh õudust.. lohisesin seal natuke aega, kuni bussijuht taipas küsida, et kas midagi on valesti.. sain välja sealt, astudes lompi, mis ulatus mulle enam-vähem põlvini.. hommik oli hästi alanud.. üritasin muusikaga end rahustada, aga ennäe imet- ipod oli katki läinud, nii muuseas ja troll jäi vahelt ära ja lõpuks üritas üks vene vanamutikene mind põhimõtteliselt rünnata selles trollis, mis lõpuks tuli, õnneks jäin püsti pärast tema tugevat hoopi ja lüket.. kas saab päev paremini hakata? ma ei hakka parem mainimagi, et ma olin valge jope ja kotiga, millest suurt järgi ei jäänud pärast bussi ukse vahele jäämist, aga see selleks! ega töölgi just lihtne ei olnud, sain ikka peaaegu viimasena sealt kell 8 minema, jah tööpäev on 5-ni, hurrei.. ja, et õhtu ometi hästi ei saaks lõppeda, siis mõtlesin minna poodidesse vaatama, ehk saab enda tuju parandada väikese shopinguga... seisin kaubamaja ees, nautisin methooli ja tubakat :) kui äkitselt lendas üks somm mu ette, väga ebameeldivalt lähedale astudes, sajatas mulle seal miskit soome keeles, ja kui ma vastasin talle segaduses, et ma ei räägi soome keelt, siis ta põhimõtteliselt karjus mulle näkku, nii et ma tatipritsmeid tundsin : "SUITSU!!!" ma vihastasin, mis kuradi küsimus. Kus on viisakus? Ega ikka ei saa küll. Põrgusse sellistega, veel halvemas tujus läksin bussi peale, mis lehkas kahtlaselt uriini järele ja ma usun, et sinna kanti ma istusingi, kus enne üks assopoiss oli pissunud. Ja et saaks i-le täpi panna, siis muidugi istus mu kõrvale üks mitte eriti hea aroomiga asotsiaal.. Nüüd ma siis istun siin.. oma endise elukaaslase korteris, juues veini, üksinda, mu vähesedki asjad on pakitud kottidesse mu ees pehmel vaibal.. kuradi-kurat!! ma ei saa, ega hakkagi saama sellest kunagi aru, miks inimesed on nii .. vastikud!! ülbed, üleolevad.. kujutage nüüd ette, et te üritate teha kõike, et kõik oleks hästi, suurepärane, ükskõik kus ja mismoodi ka, aga siis on ikka need grupp inimesi, üldiselt võib neid nimetada koondnimega : eestlased, ja nad lihtsalt vinguvad ja virisevad justkui..niisama.. Ma ei tea, nad näevad ainult miinuseid ja kõike negatiivsest küljest. See on kohutav, nii frustreeriv. Ma ei tea, ma tunnen, et ma tõepoolest, lihtsalt, enam ei jaksa.. ei jaksa seda taluda, kogu see kuradi situatsioon ajab mind sõna otseses mõttes hulluks! Ja tõesti, kaldun arvama, et mul ongi kalduvusi peatselt skisofreeniale. Ja seda kõike selle hullu maailma tagajärjel.

Seega, kujutage ette sellist elu- te saate peaaegu kõik, mis te tahate, sest 1. te oskate elada ja eraldada ebavajalikke asju vajalikkudest. Te olete edukas, niivõrd edukas, et inimesed on kadedad, jah muidugi ärgem unustagem siinkohal, et me elame Eestis ja eestlased on üsna kadedad ja ihned, aga siiski, kas siis keegi ei suudagi tunda rõõmu teise õnnestumise, mitte õnnetuse, üle? ..Ja edasi, te olete niivõrd armunud ja kiindunud kellessegi, kellega te koos ei suuda olla. Milline jaburdus, kas pole? minu elu on nagu üks suur sasipundar, on alati olnud, vahepeal mõtlesin, et olen selle lahti suutnud harutada, aga tühjagi.. aina hullemaks läheb...